…Terve elu olen ma oodanud kedagi, kes oleks just nagu sina ja lõpuks ma leidsin sind…Ma ei tahaks mitte kunagi mitte kedagi teist enda kõrvale… kui vaid sind…Sa oled mulle kõige lähedasem…kui keegi teine ma usaldan sind täielikult! MA ARMASTAN SIND!
*
Ma proovin kõike paremaks muuta…kuid siis sa ütled midagi, mis võtab mul selle jõu! Ma olen meie suhte pärast paljuks valmis – asjadeks, mida sa ette ei oska ette kujutadagi! Tahaks ärgata iga hommik sinu kõrval ja öelda,et MA ARMASTAN SIND!!!
*
Ma ei ole tegelikult selline nagu sa arvad, sest sa ei näe mu sisse. Ma tean,et sa armastad mind ja tahad minuga olla…sa ei tea, mis selllest kõigest minu sisse jääb… mitte päevaks, nädalaks, kuuks ega aastaks, vaid terveks eluks! Sa tead, et võid mulle kõigest rääkida., ja et ma ei kuuluta seda tervele ilmale edasi! Tead, et ma olen nõus sind alati aitama ja toetama, kui ma seda suudan! Sa tähendad mu jaoks nii palju, et seda ei saa sõnadesse panna…MA ARMASTAN SIND! Pea seda, kallis, sinuga olles tunnen end kaitstuna. Kui ei oleks sind, siis ei oleks ka meid…Oled lihtsalt parim! Ma armastan sind!
*
Sa oled kõige tähtsaim, vajalikum, parim, seksikam, kalleim, musim, täiuslikum poiss! Hellitan, armastan, vajan ja tahan ainult sind! Minu jaoks pole paremat, kui sina…Sinusugust teist kõige hoolivamat poissi ei leidu, terves maailmas. Sa oled nii hea! Kõik sõnad, mis sa ütled või öelnud oled – on erilised ja kõige tähtsamad! Igatsen sind nagu keegi teine ei ole sind kunagi igatsenud. Ainult sina suudad mu südamest jälle naerma panna. Sa oled ainus minu elus, ja nii see jääb… Tahan kesta sinuga elutee lõpuni! Ei vahetaks sind, mitte kellegi vastu kunagi, sest sa oled PARIM! SA OLED LIHTSALT VÕRRATU! Sinu musid ja suudlused panevad mind tundma nagu naine! Jumaldan ainult sind! Ma ei taha kunagi sinust ilma jääda! Me oleme kokku loodud! Ma vajan sind nii nagu ükski teine inimene ei vaja! Ma kannan sind igal pool kaasas – oma mõtetes, oma südames, oma hinges… Minu tunded ei saa lihtsalt kirjeldada! Sa oled kõige vajalikum! Iga minut…iga sekund ja iga tund kui sinuga olen, on kõige tähtsam! Tead, võiksin kirjutada ükskõik kui palju, et sa teaksid kui tähtis sa oled…
*
Minu pisarad voolavad üksteise järel mööda nägu alla. Ma ei nuta kurbusest, tegelt ma ei nutagi. need pisarad voolavad vihast, mis nüüd lõpuks kees üle ääre. Ma ei taha enam andestada, nuttta ega isegi naerda. Varem, ei tahtnud ma valimistada teistele seda rõõmu, et ma olen kadunud. nüüd tahan ma seda rohkem kui iial varem. Ma tahan saada mullaga üheks ja jäädagi..
*
Minu ees on pikk tänav . Ma seisan siin üksinda , ilma sinuta . . . Vihma sajab plaginal alla . Mu valged tossud on juba märjad . Mööduvad sekundid , minutid , tund &teinegi , kuid sind ikka pole . Küllap oled sa kuskil , kus sul on parem olla , kuskil , kus mind ei ole . Voolab pisar , voolab teine , kolmas , neljas . Ma imestan , et mul ültse pisaraid jätkub . Kuid justkui välk selgest taevast jõuab mulle kõik kohale . “Sa pole mind väärt ! “ütlen ma naerusuil ning kõnnin edasi lõpu poole , sinna , kus ootab mind õnn .
*
Oli tormine öö ..
Väike tüdruk kõndis rannal, ja korjas liivalt meritähti, kes olid tänu tormile veest välja lennanud. Mööda juhtus jalutama üks keskealine mees, kes vaatas tüdrukut imeliku pilguga.
“Mis sa neist korjad, nagunii sa kõiki päästa ei suuda !”
Tüdruk võttis kätte veel ühe meritähe, viskas ta merre ja lausus : “Aga selle meritähe ma just päästisin.
*
Ma ei armasta sind mitte üksnes seepärast , kes sa oled , vaid seepärast , kes mina sinu seltsis olen . Ma ei armasta sind mitte üksnes seepärast , kuhu sa oled jõudnud , vaid ka seepärast , kuhu mina sinuga jõudnud olen . Ma armastan sind seepärast , et sa oled teinud rohkem kui mitstahes õpetus , et mind paremaks muuta , ja sa oled teinud rohkem kui mistahes saatus , et mind õnnelikuks muuta . Sa oled teinud seda ainsagi puudutuseta , ainsagi sõnata , ainsagi viipeta . Sa oled teinud seda , olles sina ise . Võib-olla sõbraks olemine just seda tähendabki.
*
Sa olid kui mu pisar, Mis mu põselt alla langes. Veeres alla silmast, Kus oli ta tegelik koht. Ja siis kukkus teadmatusse, Ning kuivas kiiresti. Seega oli ta unustatud. Keegi ei mõelnud enam, Kui palju kurbust ta õhkas, Missugust valu ta väljendas, Sest tulid uued nutupiisad peale. Ajapikku ka unustati, Miks oli see pisar valatud. Miks oli lastud sel pisaral oma silma kurnata, Ma tean, Et ise ka vahel unustan, Aga mitte seda pisarat, Ta oli eriline! Ta oli VALUS, Jättis haava südamesse, Mitte nagu kõik teised, Mis ainult niisutasid kaela ja märjutasid maad. See pisar kuulus mulle Ta jättis jälje, Mis sest, et surmahaava näol. Ma usun, et tegelikult ei tulnud ta silmast. Arvan, et ta väljus verena südamest.
*
Ma vihkan kui keegi sind vaatab, seda kuidas ta sind vaatab. Ma vihkan su häält, mis ei lähe mul meelest. Ma vihkan et ma ei suuda pilku sult ära pöörata. Ma vihkan et näen sind oma unenägudes. Ma vihkan su armsaid näoilmeid. Ma vihkan neid hetki kui ma olen sinuga koos ja veel rohkem neid kui sa oled must kaugel. Ma vihkan kui ma ei tea kus sa oled ja kui ma ei tea kellega sa koos oled. Ma vihkan mälestusi sinust, nii häid kui halbu. Ma vihkan kõike su juures. Ma vihkan seda, et ma sind vihkan. Aga ülekõige ma vihkan seda, et ma ei suuda sind kunagi vihata, sest ma armastan sind! :*
*
Mulle pole vaja tuua taevast tähti ja kuud , et ma oleksin õnnelik , kuna ma olen ka ilma selleta seda . Mulle pole vaja uusi tuttavaid , sest mulle piisab ka oma sõbrannadest . Mulle pole vaja nuga südamesse lüüa , et ma sureksin , sest seda ma ei tee – ma ei tunne oma südant enam . Mulle pole vaja valetada , kuna ma näen , kui sa seda teed . Mulle pole vaja teeselda armastust , mida tegelikult ei ole , kuna ma saan aru , kui sa seda teed . Mulle pole vaja tekitada lootust südamesse , kuna see lõppeb igakord samamoodi – haiget saamisega . Ma olen õnnelik , ma olen õnnetu – olen nagu olen , kuid siiski tean , et suudan alati edasi minna .
*
Kui mind ükskord enam siin pole.. Kui mind ükskord enam ei tule.. Ei näe mu nime ekraanil Ei kuule mu häält vastamas. Kui valid mu numbri Kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud. Ja silmad mis sealt vastu vaatavad. On kauged ja võõrad. Kui hüüad mu nime ja sellele ei reageeri keegi. Kui püüad meenutada möödunud tutvust Inimest kellele olid SA nii tähtis. Nii vajalik.. Nii kallis..
Kui tunned hinges igatsust ja tühjust ise nüüd. Siis tea – Mind enam siin pole. Olen läinud.. Olen läinud siit kaugele ära
Kuhugi kus mul nüüd hea ..Kuhugi kus pole seda valu. Pole igatsust – Sest keegi ei tule sinna niipea veel järele..
Kuhugi kus on palju minusuguseid. Kes taga nutavad sinusuguseid. Olen läinud , lihtsalt ära !
*
Tahan öelda sulle nii palju, kuid vaikin. Vaikin, sest kardan tagajärgi kardan valu, kardan pisaraid, kardan su armastust. Ometi oli kõik korras. Mul olid sina, sinul mina. Sinu naeratus sulatas jää, tõi välja päikese ning rasketel aegadel kuivatas mu pisarad. Sinu soojad käed minu ümber see tunne, jah See kõik on minevik. Taas on sügis, lehed on kollased ja kukuvad maha. Samamoodi tegi ka minu süda, kui mind tol hetkel sinna nutma jätsid, sinna samasse kohta kus sa mulle päikese välja tõid. Kuid nüüd ei ole enam päikest, on vaid meeletu vihm ning tuul, mis sasib mu juukseid tekitades tahtmine olla lind ja lihtsalt siit minema lennata. Lennata eemale sinust, sest muidu ma sind ei unusta. Sa olid minu jaoks liiga kallis, sinu tähendus mulle oli liiga suur, sa olid mulle ainus keda armastada. Ja nüüd kus vaatan loojuva päikese poole, siis meenud mulle taas sina. Kas me siis tõesti oleme purustanud päikeseloojangusse minemise plaanid? Kas siis tõesti on meie jaoks see nii võimatu? Ma karjun MIKS ning mu süda tahab rinnus lõhkeda. Kuigi sind pole lähedal, on saatusel ikka oma plaan iga lumi, iga päikeseloojang, iga täht taevas ning see muusika meenutab mulle sind. Sa õpetasid mind tookord seal samas armastama, palun õpeta nüüd kuidas sind ka sinna unustada !
*
Naeratus
Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid uksejuures ja naeratasid. Selles naeratuses oli midagi mis jäi. Sa meeldisid mulle, ma otsisin sind kõikjalt, paljud pidasid mind veidi rumalaks, aga ma otsisin sind ikka. ja leidsin. Kas võib olla veel suuremat õnne, kui teineteise leidmine Siis ma märkasin, et sa naeratad teistele samuti kui mulle. Sellest ajast sai sinu naeratus mulle hoopis teistsuguseks, selles oli nagu pettust. Pettust läbi naeratuse, mille ma vaid endale määratuks mõtlesin.
*
Ta lubas , lubas et unustab ta silmad , juuksed , naeru , naljad , riided ja kõik muu temaga seonduva . aga ta ju ei saa . see on nii fcking raske . raske on olla temaga koos teades , et sa ei saa teda enam kunagi kallistada , suudelda ega öelda talle kui väga teda armastad . ta tahab endale sisendada , et tal ei ole võimalustki , kuid sisimas loodab ta aina rohkem , et kunagi see kõik muutub . kunagi tulevikus saab ta jälle olla see õnnelik tüdruk , kes ta oli siis kui oli ta kõrval see kõige erilisem poiss terves maailmas . poiss , kellega koos ta tahab avastada maailma , vaadata tähti ja kellega koos olles tunda end armastatuna . poiss , kes ongi terve maailm tema jaoks .
*
Ma võin vaadata sind põlastusega ja vihaga, kuigi ma seda ei tee. Ma võin vaadata sind nii nagu ma iial kedagi vaadanud ei ole, väga suure armastusega. Kuid siiski ma vaatan sind nagu teisi, sest ma ei taha, et sa näeksid kuidas ma sind tegelikult enda kõrvale igapäev vajan. Ma ei taha et sa saaksid teada, kuidas ma sind vaikselt oma südames armastan, sest nii on parem, nii mulle, kui sulle… Ma lihtsalt lähen pea püsti edasi nii nagu ikka, sest ma suudan naeratada ja peita oma pisaraid, kui seda vaja on .
*
Kui jutust ei aita, tuleb minna tegude juurde ja kui tegudest pole abi,
minnakse tagasi sõnade juurde, kuid siis juba uue eesmärgiga – leida nendest lohutust.
*
Kaastunne on tihti vaid oma hädade äratundmine ligimese hädades, õnnetuste eelaimus, mis kunagi meid tabada võivad. Me läheme appi, et ka meile kord appi tuldaks, ja nõnda on meie abi vaid heategu, mille me enestele ette ära teeme.
*
Armastus ei saa olla otsast lõpuni puhas, puhas kui allikavesi. see ei saa olla lõputu, lõputu kui maailm. Armastus ei saa olla ainult valus, selles on ka midagi head, kasvõi natukene. Armastus ei saa küsida meilt küsimusi, teades, et me oskame neile kindlasti vastata. Armastus ei saa olla koguaeg sama suur, sama tugev, see kord kasvab, kord väheneb. Armastus ei saa olla ainult ilus, sest
kunagi lõppeb see ilus, see määritakse verega, see rüüstatakse ja uputatakse pisaratega. Armastusel ei ole piire, teda ei saa panna lukutaha, hoida kinni üksikus ruumis. Armastus on ja jääb kõikide meie ellu, ta painab meid, ta rõõmustab meid, ta paneb meid proovile, ta määrib meid kokku verega, ta tekitab arme südamesse, kuid siiski on see meie lahutamatu osa elust.
*
‘Oled sa kunagi mõelnud, mis teeb kõige rohkem haiget? Öeldes midagi ja soovides et poleks seda teinud? või öeldes ei midagi ja soovides et oleks ? Ma arvan et kõige tähtsamaid asju on kõige raskem öelda. Ära karda öelda kellelegi, et sa armastad teda.
Kui sa ütled, võivad nad murda su südame..kui ei, võid murda sina nende omad. Oled sa kunagi otsustanud mitte paar olla kuna kardad kaotada seda, mis sul selle inimesega juba oli? Su süda otsustab kes talle meeldib ja kes mitte. Sa ei saa sundida oma südant. Ta sunnib ennast ise..kui sa seda kõige vähem ootad, või kui sa seda ei taha. Kas sa oled kunagi tahtnud kedagi armastada kõigi teiste asjade nimel, aga teine inimene oli selleks liiga arg? Mõned inimesed ehitavad enda ümber seinu, kuna kardavad liiga palju hoolida..kartes et teine inimene ei hooli nii palju, või ei hooli üldse. Oled sa kunagi eitanud oma tundeid kellegi pärast kuna su hirm tema reaktsioonile oli liiga suur? Me valetame, kui me kardame..kardame mida me ei tea, kardame mida teised mõtlevad, kardame mida meist teatakse. Kuid iga kord kui me valetame, kasvab hirm suuremaks. Elu on täis riske ja see eeldab, et me peame neist üle hüppama. Ära ole inimene, kes peab vaatama tagasi ja mõtlema mis oleks olnud, kui oleks teinud teisiti.
Pea meeles, kõik vajavad sõpru. Mõni päev võib tunduda, nagu sul puuduksid sõbrad. Pea seda meeles ja lohuta ennast teadmisega, et keegi seal väljas hoolib sinust. Igavesti.
*
Liiga tihti me ei näe, mis meil on, kuni see on läinud. Liiga tihti me jääme hiljaks, et öelda: Anna andeks ma tegin vea. Mõnikord tundub, et me teeme neile kõige rohkem liiga, kes on meile kõige lähedasemad.
*
Nii tihti kõnnin nüüd vihmasajus , vaatan neid pisikesi kristallseid piisku ja mõtlen alatihti , millest nad koosnevad , armastusest ? õnnest ? pisaratest ? Nii palju pisikesi ja sätendevaid piisku . Tihti suunduvad nad südamesse , tekitavad sellist kurva ja kõleda tunde . Nad viivad tihti algusesse , viivad sinna , kust algas kõik see maailm , kõik see kurbus ja valu , kuid samas armastus ja õnn .
Tihti toovad nad tagasi hetki , kui olin õnnelik . Veel tihemini toovad nad aga tagasi mälestusi minu pisaratest . Soolasest veest mis tuli südamest , suundudes silmadesse , näole ja sealt edasi laia maailma . Kattes selle paradiisi imeppisikese , peaaegu olematu ruumalaga maatükikese . Ei ole ju vaja haiget teha , ei ole ju vaja petta ja salatseda . . Me saame olla ka need , kellele kõik saavad toetuda , kellest kõik unistavad . Saame ju olla keegi , kellele saavad need parimad toetuda.Kui me saame olla keegi selline , milleks siis kõik muu ? milleks ? Kõik mu jalutuskäigud muutuvad tihedamaks aina tugevamas ja tugevamas sajus.
*
Ma ei suuda enam varsti mõelda soojale ja heale tundele . Ma ei suuda varsti enam naeratadagi . Suudan vaid nutta ja rõõmu tunda hetkeliselt . Suudan vaid olla see , kes ma pole kunagi olnud .
*
Eilne ,tänane ja homme… Kui ma eile tõusin ,avasin oma silmad ja tundsin päikest end puudutamas siis teadsin ,mis on ÕNN…
Kui ma siis astusin välja kodust ja aknal su lähenevat kogu märkasin siis ma teadsin mis on OOTUS…
Kui ma kuulsin koputust oma uksel ja seda avama tõttasin ,ning selle taga sind märkasin siis ma teadsin mis on ARMASTUS…
Täna aga tõusin hilja ei puudutanud mind päike ega märganud ma sind ja ma sain teada mis on LOOTUS…
Tean et homme kallab taevast vihma ei tule ka sina enam sellelt teelt ja siis ma taipan.. siis ma taipan mis on IGATSUS…
*
Kui poleks Sind, oleks ma poolik. Sina oled see, kes täidab minus selle koha, mis on tühi. Sinuga koos veedetud ajad ja kõik on lihtsalt meeletult parim. Ma naeran koos sinuga ja nutan koos sinuga. Oled mulle kõige kallim inimene maailmas.
*
Ma ei räägi enam tunde, et sulle end selgeks teha. Sa lihtsalt püüad kinni mu pilgu ja hetkega on sulle kõik selge. Need silmad ei suuda enam iial varjata seda tunnet ja neid emotsiooni, mis mu sees end peidavad. Need silmad räägivad ise sulle kõik. Aga vaid sulle, ainult sulle ja nii ongi õige.
*
Miks on mul vahel tunne, et vihm on parem kui päike.Miks ei taha ma kuulata kuidas laulavad linnud, kuulaks parem kuidas lööb äike.Miks tahan ma lihtsalt seista ja nutta koos vihmaga?Tean! Sest mu elul ei ole mõtet kui sind ei ole minuga!
*
Oli aasta möödunud sellest kui ma sain kohutavalt haiget . Peatselt märkasin ma sind . Mõistsin , et tuleks elule anda uus võimalus . Kunagi peaksin ka mina õnnelikuks ju saama . Mõtlesin , ja liikusin sinu poole , sa märkasid ka mind ja liikusid mulle vastu . Me seisime vastamisi , silmad vahtimas üksteist , kuid lõpuks katkestasid sa selle vaikuse . Sa kutsusid mind jalutama , rääkisime oma elust üksteisele , ja veetsime koos aega .
*
Ühelpäeval küsisid sa mult ja ootasid jaatavat vastust , selle sa said ka . Meil oli igapäevaga üha enam ja enam lõbus , me ei märkanudki kui kiirelt möödus aeg .
Kuid ühel päeval mil sa saatsid mulle sõnumi , et sul on vaja mind näha , saime kokku ja rääkisime asjadest . Sa andsid mulle mõista , et sinu tunded pole endised , sa ei tahtnud mulle haiget teha . Kuid sa mõistsid , et pead selle lõpetama enne , kui tunded jõuavad veel sügavamale . Sa ütlesid mulle hüvasti ja lahkusid .
Sa läksid ära selle teise erilisema juurde , andes mõista sellega mulle , et ma polnud piisavalt eriline . Jätsid mu üksinda sinna ja mu põskedelt voolasid pisarad , ma nutsin hullemini kui iial varem . Taaskord sain ma haiget , “see 7 kuud oli imeline aeg “lastes pisaratel võimust võtta . Läksin ära koju , jooksin vannituppa ja sulgesin ukse .
Mõne aja möödudes , jõudis koju ka ema , kuulis , et vannitoas vesi jookseb ja ülesse jõudes , märkas , et trepp oli vett täis . Hüüdsid mind kuid ma ei vastanud . Sa nägid , et ma olin vannis , vesi oli värvunud punaseks , sa mõtlesid kutsuda kiirabi , ja märkasid , et seinale oli kirjutatud verega , “olen ma nüüd piisavalt eriline ?”
*
Iga inimene ütleb kellegile: “Sa oled ilus, kena, armas, nunnu!”. Ja alatasa vastadakse: “Jah Sina oled, mina mitte. Ma olen kole jne.”Lõpetage ära, leppige sellega, mida Teile öeldakse. Inimesed näevad, mõtlevad ja ütlevad seda, kuidas asi on. Pealegi pole tähtis inimese välimus, vaid sisemus. Vaadake milline on inimene seest ja siis hakake välimust vaatama. Inimese sisemus on tähtsam! Välimus on paljudele nii tähtis, aga kuhu jääb sisemuse vaatamine? Igal inimesel on vead ja head. Lõpetaga ütlemast: “Ma olen kole!”Öelge ja sisendage endale: “Ma olen ILUS, nii seest, kui väljast:)
*
Oli kord üks väike tüdruk , tal oli alati kaasas üks mõmmi , mõmmi kellest ta tõesti hoolis . See mõmmi oli tal alati ja igalpool kaasas , kunagi ta ei jätnud seda mõmmit maha . Kuni päevani mil ta enam seda mõmmit ei leidnud . Ta otsis seda mitu päeva , isegi mitu nädalat , aga ei , mõmmi oli kadunud . Aga mõmmi võttis endaga kaasa ühe tähtsa asja , selle väikse tüdruku südame ..
*
Kunagi sa küsid mu käest: ”Kumba sa rohkem armastad, kas mind või elu?”
Ja mina vastan: ”Elu”
Ja sina lähed minema, joostes, ilma et teaksid: ”Sina oledki mu elu!”
*
Ma valetasin sulle. Jah ma tean, et tegin vea. Kuid vale oli vaid armastusest, mida sinu vastu tundsin. Sa pilkasid mind kõigi ees. Sa arvasid, et võid mulle öelda ükskõik mida. Sa tegid mulle haiget, tegid. Kuid siiski ma armastasin sind. Ma piinlesin valus iga hetk, kui ütlesid et ma ei puudutaks sind. Me rääkisime, kuid mitte pikalt. Sa arvasid, et on parem asjale lõpp teha, kuna oleme liiga erinevad. Ma olin nõus, kuid sisimas karjusin valust. See oli piin, olla sinu läheduses, mitte sind kallistamata. Ma olin nõus, kuna sina tahtsid
nii, ma tegin seda sinu jaoks. Mu põskedel voolasid pisarad, kuid sind need ei kõigutanud. Sa teadsid, mida tahad. Varjasin kõigi eest oma valu ja teesklesin, et mulle ei tee haiget see mida minu südamega teed. Sa olid minu esimene armastus. Sa mängisid minuga, nagu nukuga. Arvasid, et võid mu ära visata, millal ise soovid. Igal õhtul jäin nuttes magama, lootes, et homme on parem. Kuid ei. Tundus, et see ei lõppe iial. See oleks nagu uni millest ma mitte kunagi ei ärka. Kuid ajapikku, mõeldes su tegudele, tunded jahtusid. Sa muutusid mulle võõraks, kuid mu südames olid veel haavad kinni kasvamata. Siis tulid sina. Rebisid mu haavad uuesti jõuga lahti. Sa tulid, arvasin et taas haiget tegema, kuid ei. Sa tulid ja anusid, et ma su tagasi võtaksin. Ma ei vaevunud mõtlemagi. Vastus oli ei. Ma ei oleks suutnud seda piina uuesti taluda. Ennem oleksin surnud. Su silmad põlesid valust. Ma nägin seda, tundsin kuidas su kehaosad üksteise järel külmaks ja kahvatuks muutusid. Tahtsin, et ka sina kannataksid. Tahtsin, et piinleksid valus, nagu mina tookord. Ütlesin sulle viimase ei ning jalutasin minema. Sa jäid sinna seisma kuni ma olin juba väga, väga kaugel. Sa nutsid. Ma kuulsin seda mitmesaja meetri taha. Ma ei kuulnud sinust enam mitu päeva, kuud. Ühel õhtul helistas sinu vend. Ta ütles, et oled surnud. Päeval mil me esimest korda kohtusime, aasta hiljem samal päeval sa surid. Oli see kättemaks? Seda ei saanud ma teada, kuna sind polnud enam. Sel hetkel varises mu maailm kokku. Tahtsin, et kannataksid, aga mitte nii rängalt. Sel hetkel ma mõistsin, et sina ja mitte keegi teine, olid mu elu armastus. Jah, ma armastasin sind siiani. Ja nüüd piinlesin jälle mina, kuni otsustasin oma piinad lõpetada aasta pärast sinu surma. Me kohtusime jälle, kuid seekord taevas..
*
Poiss,tüdruk. :(
Tüdruk: Tsau.
Poiss: No ?
Tüdruk: Sa tõesti meeldid mulle. Ja ma… ma arvan et ma olen sinusse armunud.
Poiss: Ok?
Tüdruk: Mismõttes ok?
Poiss: Sa ei meeldi mulle nii…
Tüdruk: Miks mitte?
Poiss: Ma ei saa sulle öelda… võib-olla teine kord…
Sellest ajast küsis tüdruk igakord kui ta poissi nägi poisilt, Miks mitte ? ja ta vastus oli ikka ja alati sama.
Ma ütlen sulle hiljem, jumal küll ..
Lõpuks viskas tüdrukul üle .
Tüdruk: Ma olen sellest tüdinenud. Ütle mulle miks ma sulle ei meeldi!?
Poiss : Kas sa TÕESTI tahad teada miks ?
Tüdruk: Jah!
Poiss: Sellepärast, et sa oled koledam kui MISKI MUU! Mis mõtet on käia kellegiga, kes ei ole ilus ? Nii, kas sa palun saad lihtsalt
mind üksi jätta ?! GOD ..
Tüdruk: Aga… ma …
Poiss: Ole vait ja jäta mind üksi !
Poiss lahkub, tüdruk jääb sinna istuma .. nuttes endal silmi peast välja .. Siis ta mobiil heliseb..
Tüdruk: Jah ?
Ema: Kallis? Ma tahan et sa koju läheksid, okei? Ma tulen ka töölt paari tunni pärast koju.
Tüdruk: Okei.
Ema: Ma armastan Sind.
Tüdruk: Ma armastan Sind ka, ema.
Ema: Tsau siis.
Tüdruk: Tsau ..
Tüdruk läheb otse koju, ja kui ta sinna jõuab , läheb ta vannituppa ja vaatab peeglisse.
Ta ütleb: Ma pole piisavalt ilus…
Ta hakkas tegutsema .. omaarust teades täpselt mida ta teeb . 2 tundi hiljem saabus tema ema koju ja kuulis kuidas vesi vanni jookseb. Ta läks trepist üles ja leidis sealt koridori mis oli veega üle ujutatud , niisiis koputas ta vannitoa uksele..
Ema: Kallis? On sul kõik korras?
Ta avas ukse. Ta oli šhokeeritud. Vann ajas üle, ja kogu vesi oli punaseks värvunud. Ta kõndis lähemale , et näha mis vannis on ja karjatas. Seal lamas tema väike tüdruk, lõigetega üle kogu näo ja randmete. Tema ema kõndis tahapoole ja tahtis helistada politseisse, kui ta märkas midagi peeglil. Seal seisis kiri : Olen ma nüüd piisavalt ilus ? :(
*
Notsu : Nii hea , et me üksteisel olemas oleme ! Karupoeg noogutas . Notsu : Kujuta ette , mind enam pole , sina istud siin üksinda ja ei ole kellegagi juttu ajada . Karupoeg : Aga kus sina siis oled ? Notsu : Mind ei ole . Karupoeg : Nii ei saa olla . Notsu : Mina arvan ka nii . Aga no kujuta ette , mind ei ole . Sina oled üksi . Karupoeg vihastas : Miks sa mind kiusad ? Kui ei ole sind , ei ole ka mind , said aru ? .
*
Elas kord poiss, kes oli väga äkilise loomuga. Ühel päeval andis isa pojale kasti naelu ja käskis pojal iga kord, kui ta vihastab ja kellegagi riidu läheb, lüüa 1 nael aia sisse.
Esimesel päeval tagus poiss aeda 37 naela. Järgmiste nädalate jooksul õppis poiss end valitsema ja naelade arv vähenes päev-päevalt. Poiss sai aru, et lihtsam on end vaos hoida, kui naelu aeda taguda. Lõpuks tuli päev, mil ta ei löönud ühtki naela. Siis läks ta isa juurde rõõmusõnumit teatama. Isa soovitas pojal aiapostidelt välja tõmmata ühe naela päevas, juhul kui ta ei ole kellegagi tülitsenud. Päevad möödusid ja lõpuks sai poeg isale ütelda, et aial pole järel enam ühtegi naela. Isa järgnes pojale aiani ja ütles: “Poeg, sa oled käitunud väga hästi, kuid vaata nüüd aias olevaid auke: aed ei ole samasugune, nagu ta oli enne. Kui Sa kellegagi riius oled, ja talle pahasti ütled, siis jätad Sa samasuguse haava sõnadega. Sa võid ka noaga teist inimest lüüa, noa välja tõmmata, kuid alles jääb alati haav.Sa võid andeks paluda ükskõik kui mitu korda, kuid see haav on ja jääb. Verbaalne solvang on sama valus kui füüsiline. Sõbrad on haruldased kalliskivid. Hoia neid.
*
Ma võin ju olla ilus, Mul võib olla hea iselooom, Ma olen hooliv ja sõbralik, Ma naeran alati, Nii palju kui võimalik, Sest mul on nii hea, kuid keegi ei näe tegelikult mu sisse, Ka mina olen haavatav, ka mina saan haiget Ma ei pruugi seda välja näidata, sest mulle ei meeldi haletsemine, lohutamine. Ma saan ise oma asjadega hakkama, ma saan oma muredest üksi jagu mul pole vaja, et teised minu pärast nutaks, ei ma ei taha seda, ma võtan elult kõik mis võtta annab, mul on hea elu, kuid kui minuga halvasti käitutakse, käitun mina ka. Ma võin ju olla vastikum kui keegi teine, aga te ei tea seda. Te näete ainult väikest tüdrukut, kes naerab ja naeratab päevad läbi aga te ei näe selle väikse tüdruku sisse kuigi te võiksite. Ka minul on süda millele on palju kordi haiget tehtud, ja on haavu mis ei parane kunagi, isegi kui homme jälle naeran. Mu süda valutab ikkagi, nii kaua kuni keegi selle terveks teeb, nii kaua kui lõpuks suudab mu haavu parandada, aga seda kedagi jään ma vist elulõpuni ootama, ja neid pisaraid jään ma elu lõpuni peitma.
*
Sa näed kedagi peaaegu igapäev ja kui isegi ei näe, tead et ta on sul alati olemas. Sa võid talle alati ilma põhjuseta helistada või sõnumi saata. Sa võid temaga rääkida tunde ükskõik millest. Sa tead, et sa võid teda alati usaldada. Te lähete tülli, kuid leppite ka kiiresti. Aga ükshetk. Ta ütleb, et kõik on läbi. Sa ei saa talle enam ilma põhjuseta helistada, sa ei saa temaga enam rääkida, teda enam usaldada, teda lihtsalt kallistada. Sa näed teda, käid temaga väljas, kuid sa ei räägi temaga mitteühtegi sõna. Sulle teeb haiget tema vaatamine. Sulle teeb haiget tema pilgud. Sulle teeb haiget tema rääkimine ja naermine. Kõik tema juures teeb sulle haiget. Sa vahest mõtled, et oleks parem, kui teil poleks kunagi midagi olnud, ehk te oleksite head sõbrad? Kuid, samas sa mõtled, et sul on nüüd need mälestused. Sa meenutad neid tihti Sa näed teda oma unenägudes. Vahest sa loodad, et ta palub su käest andeks ja et ta tahaks sind tagasi ja igatseb sind samapalju nagu sina teda. Ja ta isegi ei oska ette kujutada, mida sa tunned hetkel. Sa ei tea, tema ei tunne seda. Tema jättis sinu. Sa vahest mõtled, et mida tunneb tema ja, mida tema mõtleb!? Kas ta üldse mõtleb nendele aegadele, mis olid . Te olete koos teinud palju asju. Te olite koos ideaalsed nagu kõik rääkisid. Paljud on sulle rääkinud, kui loll ta on, et su jättis. Vahest sa mõtled tagasi aegadele, ehk oleksid sa saanud teha midagi teistmoodi!? Kuigi järelemõeldes, poleks see muutnud seda, mis juhtus. Sa vähemalt usud nii. See oli tema otsus ja sina pead sellega nüüd leppima. Kui raske see ka nüüd poleks..
*
Oli kord üks saar, kus elasid kõik tunded. Armastus, kurbus, tarkus, lõbusus ja veel paljud, paljud teised. Ühel päeval öeldi neile, et saar hakkab uppuma. Kõik sõitsid oma paatidega ära. Armastusel polnud paati. Ta jäi saarele, kuni see oli peaaegu vee all. Alles siis hakkas ta abi küsima. Esiteks sõitis mööda Rikkus. Armastus ütles “Võta mind palun oma paati.” Rikkus vastas vaid “Mu paadis on palju raha ja kalliskive, sina siia ei mahu” ja sõitis edasi. Saarest oli vaid väike osa vee peal, kui Puhtus mööda sõitis. Armastus palus, et see teda oma paati võtaks. “Ei,” vastas Puhtus “Sa oled märg ja must, võid mu laeva ära määrida.” Kurbus oli Armastusele lähedal “Palun, palun võta mind oma paati,” ütles Armastus. “Ei Armastus, ma olen ise nii kurb, et mul pole aega sinu jaoks.” Armastus oli juba uppumas, kui tühi paat temast mööda sõitis ja hääl ütles “Tule minu paati.” Tühi paat viis Armastuse maale. Seal kohtas ta Tarkust. “Kes see oli, kes mind päästis?” küsis ta. “See oli Aeg.” vastas Tarkus. “Aeg?!” imestas Armastus. “Jah, Aeg” vastas Tarkus “Aeg on ainus, kes saab aru, kui tähtis Armastus tegelikult on.”
*
Ma näen aga ei vaata. Ma lepin aga ei kaota. Ei mõtle Sinule, kui silmad sulen, ometi unenäos Su juurde tulen. Armastan päeva, kuid öösiti ärkan. Olen hajameelne aga kõike märkan. Reegleid järgides neid purustan. Kõike mäletan, vahel iseennast unustan. Olen tugev, kuid vajan Sind. Olen tuvi, vahel sinilind. Kallistan aga ei puutu. Olen muutlik, kuid ei muutu. Joostes seisan paigal. Naeratades pisaraid peidan. Olen kerge aga rõhun. Tahan luua aga lõhun. Olen eksinud, kuid Su leian. Lasen minna aga südames hoian… Olen suur aga ometi väike. Olen kuu, kuid kõrvetan kui päike. Olen vaikne aga räägin palju. Vahel näed mind, vahel mu varju…ütlen hüvasti, kuid ei lähe. Olen liiga palju aga ikka veel vähe… Olen harjumus millega Sa iial ei harju. Mul on valus aga ma ei karju. Ei ole ma igavik- olen vaid hetk. Ei ole sihtpunkt- olen Su retk. Olen päev, mil säravad tähed. Saadan Su ära, kuid ei taha, et lähed. Ma andestan, kuid ei unusta, ma haavan, kuid ei purusta. Tahan teada, kuid ei küsi. Olen vaid hetk, mis ei püsi.
*
